Mul on selline tunne, nagu ma oleks seda juba kirjutanud. Ausalt öeldes, ma päriselt arvasingi, et ma juba kirjutasin. Võibolla ma kirjutasin kuskile mujale.
Seda, et mulle meeldib, et õues on hakanud pimedaks minema. Mulle meeldib, et ma sõidan õhtul autoga ja armatuurlaua tuled juba paistavad välja. Mulle meeldib õhtuse tänava laternavalgus. Mu meelest on ilus, kui ööd ei ole enam öö läbi valged. Õhtud on ilusad. Hämarad. Tuledega.
Mulle meeldib, et meie õue peal on nüüd igal pool muru. Osal maast küll paremini, mujal natuke kehvemini ja kui küljelt vaadata, siis on ilus roheline murulapp üle. Mulle meeldib, et meil on puud kõik riita lapitud. Ainult paar kärutäit on veel viimaseid puid jäänud.
Mulle meeldib veel, et valged klaarid on valmis ja maitsevad väga head. Ja mulle meeldib mõte sellest, kuidas Liisaga saab varsti lasteaiast koju jalutades korjata taskud kastanimune täis. Oi, see meeldib mulle veel kõige rohkem! :)
Muidugi, pean ma ka ütlema, et nagu mulle kohane, ootan ma juba praegu seda, millal tuleb maha ilus esimene valge lumi. Ja mõte sellest, et Liisa saab sellest esimest korda nüüd päriselt aru, teeb selle ootuse veel ka palju ilusamaks. Ma panustan novembri alguse peale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment